Peale arstil käimist oli ikka veel selline "on ja ei ole" raseda tunne. Kuna testil nagu oleks olnud 2 triipu, aga arst 100% ju ei kinnitanud midagi. Igatahes järgmine arsti visiit oli mul 17.10.
Kahjuks sinnamaani kõik päris rahulikult ei läinud.
Vahepeal jäi mees haigeks - kohe ikka päris tõsiselt haigeks. Perearst saatis ta Tallinnasse haiglasse ja muretsemiseks oli põhjuseid küllaga. Tervis jõudis tal nii kehvaks minna, et isegi intensiivis pidi olema. Tilguti oli 24/7 küljes ja kõige hirmutavam oli see, et arstid ei saanud ka aru, mis toimub, miks haigus ravile ei allu.
Laupäeval (06.10.2012) käisime tütrega (8a.) mehel haiglas külas. Päris raske oli nuttu tagasi hoida ja muretut meelt teeselda. Seal vetsus avastasin, et määrib. Nädalaid oli siis päevade järgi täpselt 7nädalat. Seal haiglas naistearsti ei ole ning pidin sõitma ITK-sse erakorralisse kontrolli. Seal arst ütles, et teil on seen ja sellepärast määrib. Selle diagnoosi pani ta silma järgi, endal küll mingeid seene vaevusi polnud. Kirjutas välja ravi ja ütles, et käigu ma enda arsti juures ka. Küll aga rahustasid ultrahelis nähtud väikese ime südamelöögid mind maha, nüüd oli ikka 100% kindel, et ma olen kohe täitsa rase :)
Esmaspäeval helistasin enda arstile ja küsisin üle, et kas ta ka mind näha tahab ja et kas ma selle ravikuuri ikka pean läbi tegema. Sealt öeldi, et tehke aga ravikuur läbi ja näeme 17.10.
Tegin ravikuuri läbi, määrimist ei olnud.
Vahepeal pandi mehele õige diagnoos ja näidud hakkasid paremuse poole minema. See oli väga väga hea uudis :) SUPER!
Mees sai koju reedel (12.10.2012). Ma olin tööl see päev ja niiii hea oli koju minna, kui mees seal ees ootas. Ta oli ju olnud üle 3 nädala haiglas. Aga juba varahommikul olime me uuesti kohaliku haigla traumapunktis. Sest mehel olid tugevad valud rinnus, hingata oli valus ja pikali ei saanud üldse olla. Sai tilgutist valuvaigistit ja vaikselt läks paremaks. Saime enne kella 6 koju, sain veel natuke magada ja siis pidin tööle minema. Seda küll nüüd mitte päris rahuliku südamega, sest ei teadnud ju täpselt, millest need valud tingitud olid. Rohtude kogused, mis mees võtma pidi olid alguses ikka hirmuäratavad, hommikul kohe 17tabletti sisse süüa on ikka väga palju - liiga palju ühe noore inimese jaoks. Laupäev sai kuidagi tööl ära oldud ja ei jõudnud ära oodata, millal juba koju saaks. Pühapäeva hommikul vetsus käies avastasin, et jälle määrib. Sõitsin kohe traumapunkti ja pandi haiglasse sisse. Voodirezhiimile ja jälgimisele. Siis oli rasedus 8+1nädala kaugusel.
Arst tegi ultraheli ja avastas, et emakas on hematoom (verevalum) ja sellepärast ka määrib. Seletas veel, et igasugune vereeritus ja määrimine on reaalne raseduse katkemise oht. Sain peale rasedust toetavad ravimid ja jäin haiglasse.
See oli eriti raske, kuna mees just sai koju ja nüüd mina pean haiglas olema. Aga siis oli kõige tähtsam, et rasedus kenasti püsima jääks ja kodus oleks ikka olnud ringi tatsamist. Haiglas oli minu marsruut wc ja voodi vahel.
Meil oli ämmale sünnipäevaks üllatus plaanis, et kingime ühe toreda pildi raami sees:
Ja siis üks tore kudumite ajakiri.
Aga kuna nüüd selline asi juhtus, siis said nad muidugi enne sünnipäeva teada ja ilma meie üllatuseta. No muidugi see oli neile ka väga tore üllatus, et me saame beebi, aga oleks tahtnud teistmoodi teada anda.
Haiglast sain koju kolmapäeval. Ja kuna suurem laps ikka küsis, et mis viga oli ja miks emme haiglas oli, siis otsustasime, et räägime temale ka.
Mul oli üks utlrahelipilt, kus oli tegelikult ainult väike täpike näha. Näitasime talle seda pilti ja seletasime, et näed, see pilt on tehtud 1.5nädalat tagasi, siis see täpike oli nii väike, aga nüüd see sama täpike on kasvanud juba palju suuremaks.
Tüdruk vaatas meile suurte silmadega otsa ja küsis, et aga miks te mulle seda räägite? :D
Ütlesin siis, et see täpike on emme kõhus ja et sellest täpikesest võib saada talle kas õde või vend. Aga et praegu tita veel ei tea, kas ta on valmis tulema. Kellelegi veel rääkida ei tohi, aga kui on juba kindel, et tita tahab meie juurde tulla, siis võib teistele ka rääkida.
Vahepeal läks kõik rahulikult, olin haiguslehel 2.5nädalat ja peale seda võtsin ka oma puhkuse välja. Vahepeal vahetasin ka arsti. Kuna see arst kelle juures ma käisin, ei teadnud isegi, mis nädalatel tehakse kuklavoldi ultraheliuuringut. Ja saatekirja tema ka Tallinnasse ei andnud - ütles, et see on oma finantseeringuga teostatav uuring.
Teine arst kirjutas aga kohe saatekirja ja ultraheliuuringule saime aja 15.novembriks Pelgulinna sünnitusmajja.
Seal käisime kõik koos - mees ja laps olid ka kaasas. See oli tore kogemus, siis oli tita juba piisavalt suur ja oli tore vaadata kuidas ta kõhus siputas. Kõik näidud olid korras ja järgmisel hommikul käisin oma ämmaemanda juures verd andmas. Ka vereanalüüs oli korras. Nüüd võisime kergemalt hingata ja rõõmuga kõigile tuttavatele ka teada anda, et me saame lapse :)
Esimesi liigutusi tundsin 15+5nädalal. Oli täitsa tuttav koputus :)
Detsembris tehti ka tripletest, mis oli kenasti korras. Jaanuari alguses käisime kohalikus looteanatoomia utlrahelis - see kogemus oli ikka päris shokeeriv. "Ooteruumis" tehti remonti ja seal ei olnud mingit kilet ees, mis hoiaks ehitustolmu eemale. Pidin omal kopsud välja köhima. Lõpuks kui kabinetti saime ja lauale hakkasin heitma, siis ehmatasin uuesti, kuna see laud seal logises ja tekkis tunne, et kukub kohe kohe kokku. Lisaks istus veel arst ka sama laua peale. Aparaat oli nii kehva, et mitte kui midagi aru ei saanud - mõõdeti ainult reieluu pikkus, pea läbimõõt ja kui ülahuule kohta küsisin, siis vaatas selle ka üle. Vastus oli, et kõik on OK!
Sellega me muidugi rahule ei jäänud. Koju jõudes panin kohe Tallinnasse dr. Shoisi juurde aja kirja. Seal käisime 17.01.13 kuupäeval.
Ja minu 99.9% sisetunne oli 100% VALE!
Mina arvasin kindlasti, et tulemas on poiss, aga nagu selgus, siis tegu hoopis TÜDRUKUGA :D
Väga vahva! Ämm ja äi olid ka kohe täitsa õnnejunnis :P Ämm ütles, et nende suguvõssa pole juba 30aastat ühtegi tüdukut sündinud, et oli ka tagumine aeg.
Eriti lahe oli see, et kui uh-s pilt ekraanile ilmus, siis olid tüdrukul varbad suus. Ja need võeti kohe suust välja :D Dr. veel küsis, et kas nägite jah, meie et mida? Ta siis keris tagasi ja näitas mitu korda, kuidas varbad suust kähku välja võeti :D
Hihiii.. nii armas!
Lapse kaaluks praegu 483grammi. Shois ütles, et arvutuste järgi on ta 17% suurema kaaluga, kui nädalate järgi olema peaks. Ütles, et ema on toitmisega head tööd teinud :P
Väga vahva! Ämm ja äi olid ka kohe täitsa õnnejunnis :P Ämm ütles, et nende suguvõssa pole juba 30aastat ühtegi tüdukut sündinud, et oli ka tagumine aeg.
Eriti lahe oli see, et kui uh-s pilt ekraanile ilmus, siis olid tüdrukul varbad suus. Ja need võeti kohe suust välja :D Dr. veel küsis, et kas nägite jah, meie et mida? Ta siis keris tagasi ja näitas mitu korda, kuidas varbad suust kähku välja võeti :D
Hihiii.. nii armas!
Lapse kaaluks praegu 483grammi. Shois ütles, et arvutuste järgi on ta 17% suurema kaaluga, kui nädalate järgi olema peaks. Ütles, et ema on toitmisega head tööd teinud :P
Selline on minu kõhukasvamise tempo ja ühtlasi võib ka näha, et tagumik hoiab kenasti tasakaalu. Kõht kasvab, peab tagumik ka kasvama :))
Teise postituse kohta päris tubli!
Teen endale pai :)
