Panen kirja meie väikese neiu sünniloo.
Tähtajaks oli pandud 25.05.2013 :) Esimesel lapsel (ka tüdruk) on sünnipäev 14.05 ja mehel 27.05. Olime päris kindlad, et emmal-kummal neist päevadest otsustab ka uus ilmakodanik sündida.
14.05 seda ei juhtunud, 25.05 seda ka ei juhtunud ja 27.05(esmaspäev) hommikul ei olnud mul muud häda, kui ülimalt paistes jalad ja käed. Helistasin oma ämmaemandale ja uurisin, et äkki peaks minema ennast näitama ja tema arvas sama. Kirjutas saatekirja, mille jättis mulle EMO-sse (lisas ka veel, et kui tuled, siis mine võta saatekiri, aga et nad seal kindlasti teevad alguses suuri silmi ja ei saa aru, millest ma räägin, aga et andku ma neile 5minutit aega, küll nad toibuvad).
Läksin EMO-sse ja ütlesin oma nime ja lisasin, et mu ämmaemand jättis mulle saatekirja siia, et pean minema sünnitusosakonda näitama ennast. Sealne tädi vaatas mulle üllatunult otsa, tõstis laual pabereid ühest hunnikust teise ja küsis mu käest, et aga kas teil saatekiri on kaasas :P
Seletasin uuesti, mille peale mind ooteruumi saadeti ja kus ma istusin u. 10 minutit. Siis toodi saatekiri ja saadeti sünnieelsesse osakonda :)
Tuligi välja, et vererõhk kõrge ja vesi kehas kinni. Jäeti sisse ja öeldi, et 5 päeva miinimum. Arst vaatas mu läbi ja ütles, et sünnitaja parameetreid mul küll pole. Emakakael 5cm pikk ja täiesti toores ja lapse pea olevat väga üleval olnud. Tegi ka ultraheli ja selgus, et laps suur ja platsenta küpsusaste 0. Lapse ennustatavaks kaaluks 4700g. Küsis kuidas mul esimene sünnitus läks ja kui kuulis, et esimene laps 3800g kaalus ja õlgadega kinni jäi ning emakakael ei avanenud ja lõpptulemuseks rebenenud emakakael ning lapsel rangluumurd, siis küsis kohe, et kas ma tahan ise sünnitada või soovin keisrit.
Ma terve see 9 kuud olin ikkagi valmistunud selleks, et seekordne sünnitus läheb paremini kui esimene, kuigi 9aastat oli esimesest möödas ja räägitakse, et kui 10a on sünnituste vahe, siis võib lugeda keha jaoks järgmist sünnitust, kui esimest.
Nii ma siis vastasingi, et ma mõtlen selle üle. Arst ütles veel, et paari päeva pärast teeb uue mõõtmise ja kui saab ikka nii suured mõõdud, siis arvatavasti tuleb keiser.
Terve päeva ja ka järgmise tundsin ma koguaeg, et olen endas pettunud, et ei saagi ise sünnitada.
Järgmine mõõtmine tehti ülejärgmine päev, kus alguses sai arst lapse kaaluks 4900g, mille peale ta ütles, et nüüd keerame resolutsiooni minimaalse peale ja mõõdame kõige väiksema võimaliku kaalu. Selleks kaaluks sai ta 4200g. Rõõmustavaks sõnumiks oli see, et platsenta küpsusaste oli 2. Läbivaatusel selgus aga, et emakakael ikka 5cm pikk ja ei mingeid muutusi.
Küsis mu käest uuesti, et kas ma soovin siis keisrit. Vastasin, et ma ei tea, eriti nagu ei tahaks, aga samas arsti jutt hirmutas mind natuke ära. Seega leppisime kokku, et kui sünnitegevus ise pihta ei hakka, siis laupäeval lähen ma esilekutsumise saatelehega koju ja kõigepealt ikka käivitatakse sünnitegevus ja kui sünnitegevuse käigus selgub, et emakakael ikkagi ei avane, siis pannakse kiirendamiseks tilk üles ja kui sellest ka abi ei ole, siis tuleb erakorraline keiser. Selle variandiga oli mul kergem leppida, kui sellega, et ilma ise proovimata kohe ennast lõikuda lasen.
Reede hommikul nuiasin arsti käest koju :) Ütles, et laseb mu koju, aga et laup. hommikul kl 10 tulgu ma veel süsti saama (seda mis vedelikku kehast välja ajab). Tegi veel viimase läbivaatuse ja üllatus-üllatus, emakakael ikka 5cm pikk .... aga juba pidavat natuke pehmem olema, aga lapsel pea ikka väga kõrgel.
Jõudsin koju u. kella 12paiku. Meest kodus ei olnud, ta oli see päev just Tallinnas haiglas tilka saamas.( Mitte, et ma mingi sitt mees olen vaid lihtsalt haiguse pärast pidin minema sinna.)
Istusin diivanile, panin saatekirja (05.06 kuupäevaga) kõhule ja ütlesin, et nohhhh... kas sinule ka see ähvarduskiri kuidagi mõjub?! Ma olen ikka lugenud, et kui esilekutsumisele saatekiri on kätte antud, siis on kohe varsti ise sünnitegevus alanud.
Ja uskuge või mitte, alates kella 13.10 hakkasin ma tuhude vahesid märkima. Alguses olid need valutud ja siis hakkas päevade moodi valu tunda andma. Helistasin ka mehele ja ütlesin, et kui veab, siis täna äkki läheb asjaks. Tuhude vahed olid regulaarselt 4-6minutit. Kella 16 paiku otsustasin, et lähen käin dushi all ja mõnulen vannis ja kui on libakad, siis ju lähevad üle. Mees juba liikus kodu poole ja kõik tundus hästi sujuvat. Sain vannis 30min olla, kui tuhud läksid valusaks ja vahed kohe 2minuti tagant nagu kellavärk. Olin veel 30min vannis ja rohkem ei julgenud, mõtlesin, et ikkagi teine sünnitus ja äkki seekord juhtub ime :)
Tulin vannist välja ja tuhud hakkasid uuesti 4-5minuti tagant käima, aga koguaeg ikka valusamad ja valusamad. Siis hakkas ka limakork eemalduma. See, mis ma esimese sünnitegevuse alates nägin, oli selle korraga võrreldes köömes.
Vahepeal tuli mees koju ja uuris, mis seis on. Kuna tal oli esmaspäeval sünnipäev, siis olime otsustanud seda reedel tema vanemate juures pidada, kuhu olid kutsutud ka külalised (ühega neist tuli ta Tallinnast koju). Ütlesin, et mingu aga vanemate juurde, aga mina sinna küll tulema ei hakka. Kodus mugavam valutada ja keskenduda.
Umbes kella 18 paiku helistasin ma sünnitusosakonda ja kuna seal mu olukorraga olid kõik tuttavad, siis valveämmakas ütles, et tulgu ma kohale, kui veed hakkavad tulema või kui valud juba täiesti väljakannatamatuks muutuvad.
Kella 20.30 paiku tundsin, et nüüd tuli küll kohe mulinaga välja midagi, aga kuna side oli all, siis ma ei saanud aru, kui palju seda tuli ja mis asi see oli. Mõtlesin, et valud on ka juba sellised, mis puhuma võtavad ja äkki olidki veed. Helistasin mehele ja sõitsime haiglasse, sinna jõudsime umbes kella 21ks.
Õnneks polnud mul vaja mingeid pabereid enam täitma hakata, kuna haiguslugu oli veel lahtine.
Sünnitustuppa jõudes nägin esimese asjana suurt seinakella ja mõtlesin, et ei tea kas sellest saab täna minu sõber või vaenlane. Siis sättisime ennast kenasti sisse. Panin oma telefonist muusika mängima (Dagö, Ursula, Jäääär jms) ja tundsime ennast mugavalt.
Seejärel tuli valvearst ja vaatas mu üle. Ütles, et emakakael 1.5cm pikk ja 1cm avatud. Ja ütles, et võrreldes sellega, et hommikul oli veel 5cm pikk, siis on väga hästi lühenenud. See andis kõvasti lootust, et kõik läheb hästi ja kiiremini kui esimene kord (siis läks 18h). Aga see, mis mulises ei olnud mitte lootevesi vaid limakork.
Saatsin mehe paariks tunniks minema, sest nii kiiresti ju ei juhtu midagi. Ei juhtunudki. Mees tuli tagasi veel enne, kui maist juuni sai :) Saatsin ta magama umbes kella 1 paiku, sest mis kasu mul pärast temast on, kui ta sama väsinud nagu mina. Teadmine, et ta on seal samas oli mu jaoks piisav.
Järgmisel läbivaatusel oli avatus ainult 2cm. KTG näitas aga emakategevust lausa üle 100%. Tuhud olid regulaarselt 1-2minuti tagant ja nii terve öö. Hingasin koguaeg ilusti ja puhusin nabasse, aeg lendas kiiresti, ei saanud arugi kui kell oli juba 5 hommikul ja uuesti läbivaatust tuldi tegema - avatus selle valutamise peale oli tulnud juurde kõigest 0,5cm ehk avatust kokku oli ainult 2.5cm ja emakakael peaaegu lame. Siis tehti topelt annus No-Spa süsti tuharalihasesse ja öeldi, et see aitab emakakaelal lõõgastuda ja aitab avanemisele kaasa.
Selleks ajaks olin ma päris väsinud, sest viimati ärkasin ma reede hommikul kell 6 ja nüüd oli juba laupäeva hommik kell 5. Üritasin iga tuhu vahel silma kinni lasta, aga see ei õnnestunud kuidagi. Siis teatati, et käigu ma nii tihti dushi all, kui võimalik, sest hommikul kell 8 võetakse haiglas vesi ära (haigla ümber remonditööd). Seega minu unistus vannis valutada sai kohe otsa. Lasime endale topsidesse vett ka nii palju, kui seal topse oli, et pärast ikka juua oleks. Kes seda ette teadis, et haiglas vesi otsa saab, siis oleks kodust pudeliga vett kaasa võtnud :)
Kell 7 oli avatus ikka veel 2.5cm. Siis olin ma ikka päris läbi juba. Küsisin, et äkki nüüd paneks tilka või teeks miskit, mis kiiremini lõpuni aitaks. Ise tatsasin ma terve öö ringi, voodis olin ainult siis, kui KTG peale pandi. Tööl oli Tallinnast keegi valvearst, nime ei mäleta. Ta ütles, et on minu looga tutvunud ja et nad ootavad ikka nii kaua, kuni veed tulevad ja vaatavad siis edasi, kuidas emakakael avanema hakkab.
Ausõna see ei andnud mulle mitte mingisugust entusiasmi ega optimismi juurde. Esimese sünnituse ajal mul veed ise ei tulnudki, need tehti lõpuks lahti (siis kui olin valutanud 16h). Seekord olin plaani võtnud, et ei lase veekotti katki teha. Tahtsin, et kõik võimalikult loomulikult läheks, aga kuues meel tundis, et seekord need veed ka ise tulema ei hakka.
Midagi imelikku panin ma enda keha juures tähele küll. Tuhude ajal ma enamasti kasutasin järi (ka siis kui dushi all olin) ja tuhu ajal laps surus täpselt põiele, nii et tilkusin põrandale. Mees nii tubli, käis ja koristas koguaeg ... ma muudkui aga vabandasin :P Arst küsis, et kas ma olen kindel, et need veed ei ole, ütlesin, et täiesti kindel, et tunnen kuidas põiele surub. Kontrollis igaksjuhuks üle ja tõesti veekott oli terve. Ütles veel, et ma peaks vetsus käima ja põie tühjaks laskma. Ma räägin, et mul on põis täiesti tühi, kui pissile lähen, siis ei tule tilkagi välja, aga tuhu ajal surub miskit põiele. Seda ma esimesest sünnitusest küll ei mäletanud.
Sünnituskäigu juurde tagasitulles - viimane läbivaatus oli kell 7 (mees kutsus minu palve peale), siis oli avatus 2.5cm ja järgmine läbivaatus tehti kell 9 (taaskord mees kutsus minu palve peale), siis oli avatus ikka 2.5cm. Arst ja ämmaemand tulid 9.30 (tegelikult mees kutsus minu palve peale) tagasi ja ütlesid, et otsustasid, et teevad veekoti ise katki, et natukenegi asjade kulgu kiirendada. Nad arvasid, et äkki veekott takistab tital pea allalaskumist, sest tita pea olevat ikka väga kõrgel olnud. Saab veekoti eest ära, siis pea laskub alla ja hakkab emakakaelale suruma ja see aitab avanemisele kaasa. Olin sellega nõus, sest olin juba tõesti väsinud, samas tuli kohe meelde see, et nüüd valud lähevad kõrvetavalt valusaks ja ma pean koguaeg KTG aparaadi küljes olema ja poolistuvas/poollamavas asendis.
Ja tõesti valud läksid väga põletavaks, aga suutsin siiski need kenasti ülehingata ja mitte karjuma hakata. Vahepeal vaatasin, et mehel olid silmad märjad. Küsisin, et kas sa nutad? Ta ütles, et ei-ei ... sodi läks silma :) (no ja oligi sodi silmas, ümber haigla ju ehitustööd). Siis tuli endal ka pisar silma kohe.
Vahepeal oli personali vahetus ja uus arst tuli mind ka kohe vaatama ja ütles, et lasevad mul tund aega valutada ja siis kontrollivad uuesti emakakaela. See tund aega tundus terve igavik seal voodis olles. Lõpuks oli tund täis, aga arsti mitte kuskil. Siis läks mees teda otsima. Öeldi, et väga hea, et otsima tulite, sest neil oli korraga 3 sünnitust käimas ja personali puudus. Tuhu ajal ta kontrollis avatust ja seda, kuidas beebi pea liigub. Kotrollis ära, tõusis sõnagi lausumata püsti, kõndis sünnitustoast välja ja tuli selle eelmise arstiga koos tagasi, siis katsus tema ka uuesti ja öeldi, et see beebi ise ei sünni, kuna ta pea ei liigu tuhu ajal mitte grammi võrdki allapoole.
Seda tundsin ma ise ka. Esimesest sünnitusest mäletan, et kui veed olid lahti tehtud ja tuhu tuli, siis pressis keha last allapoole. Seekord tita pressis pepuga täiesti mulle ülesse ribidesse, nii et pidin käega peput allapoole suruma, sest ma ei saanud korralikult õhku sisse tõmmata. Ta surus nii kõvasti kopsudele, et lausa valus oli tuhu ajal hingata.
Siis hakkas neil kiire. Mees täitis mu eest mingi akneedi ära, mina panin ainult allkirju ja olin kõigega nõus. (sa oled rämedalt võlgu nüüd mulle)
Kuna mu keha oli nii paistes, siis ei saadud kanüüli sisse. Veeni lihtsalt ei olnud näha. Neljandal torkamisel lõpuks sai selle suure kanüüli veeni (koju saades oli mu kätel kokku 14auku :).
Teel opisaali (voodiga sõidutati, tilk oli ka küljes juba) tundsin, et need tuhud pole küll tuhude moodi enam, täiesti pressima ajas. Ütlesin ka arstile, et need on küll nüüd pressid. Arst ütles, et proovigu ma neid ikka üle hingata, et tita ei saa ise välja. Jõudsime opisaali 11.20 seal tundus, et aeg venib täiega. Väga raske oli seal laual külili asendis olla ja presse üle hingata. Esimesest korrast mälean, et presside ajal valu enam justkui ei olnudki, aga praegu pressis titat nii valesti vaagnasse, et see valu oli lihtsalt talumatu. Uhhhhhh hingamine läks üle huuuuuuuu hingamiseks ja see uuuu lõpp läks ikka päris kõrgeks.... ajas vahepeal noore (meesterahvas) anestesioloogi lausa naerma. Aga see hetk oli mul ausaltöeldes täiesti kama2, kas ta naerab, viskab hundirattaid või jookseb püksata saalis ringi, peaasi et ta kiiresti toimetaks.
Lõpuks siis ütles, et nüüd olge paigal, teen teile seljasüstiks ettevalmistava tuimestussüsti, aga see on hästi kibe süst. Tegi selle süsti ära ja ausõna ma isegi ei tundnud seda süsti, ütlesin ka, et Te vist pole sünnitusvalusi tundud, kui selle kohta kibe ütlete. Siis pidi ootama, kuni see tuimestus mõjuma hakkas. Tundsin juba kuidas uus press peale tuleb ja kuidas anestesioloog mööda selgroolülisid õiget kohta otsib ja mulle samal ajal räägiti, et pean olema hästi kõverasse tõmmatuna täiesti paigal. Põlved vastu kõhtu ja lõug vastu rinda. Kohati tundus, et olen õudusunenäkku sattunud.
Lõpuks tehti see seljasüst ära ja anestesioloog küsis, et kas tunnen, et jalad hakkavad soojaks minema. Jah, tundsin küll. Seejärel keerati mind selili ja siis tundsin kuidas kõik valud hakkasid ära kaduma. Issakene kui lõõgastav see oli, samas peas oli koguaeg mõte, et tehke nüüd ruttu, et lapsega kõik ikka korras oleks. Arst küsis, et kuidas ma nüüd ennast tunnen, vastasin, et nüüd võime tantsima minna. Valu oli kadunud ja tundsin kuidas väsimus võimust võtab.
Kui kõik oli valmis seatud ja mees mu kõrval istus oli kell 11.48.
Peale 20h valutamist, 01.06.2013 kell 11.55 tõsteti meie preili sinise lina tagant välja. 4280g ja 53cm. Isa saadeti temaga kaasa ja mind hakati kokku traageldama. Jäin niimoodi seal laual magama, et 2x suutsin ennast üles ehmatada. Lõpuks kui palatisse sõidutati, siis mees ootas lapsega juba seal ees ja sain tütre kohe rinnale panna.
Arst ütles, et sellel neiul polnud plaaniski ise sündida, kuna ta oli täiesti vale nurga all ja sealt oleks tal võimatu olnud korralikult vaagnasse laskuda.
Haiglas olime veel 5 päeva, sain antibiootikumi (põletik oli veres) ja tilkasid (tursete pärast). Teisel päeval olin juba jalul ja tatsasin ringi, sest voodis oli lausa piin olla. Seal ei saanud ennast absoluutselt liigutada, haava valu oli kohutav. Aga enesetunne oli küll väga sant, oleks nagu rongi alla jäänud (ma küll ei tea, mis tunne see on, aga usun, et sarnane sellele, kuidas ma ennast peale kõike seda tundsin).
Sain endale veel seljasüstist tüsistuse ka. Meeletu peavalu ja kange turi. Arst ütles, et see on sellest tingitud, et seljasüsti nõela august on seljanärvi vedelikku välja immitsenud ja see põhjustabki need vaevused. Seda juhtub harva, aga ju siis oli ettenähtud, et minuga nii läheb ... üllatus-üllatus :)
Personal oli super ja olen väga rahul, et ma ei otsustanud kohe keisri kasuks. Nüüd ma tean, et mina andsin endast kõik, et tita saaks ise sündida, aga ju see siis ei pidanud nii minema. Keisri arm on suur ja kõrgel, aga oma tütre pärast võiks neid arme mul lausa mitu olla :) Aga vähemalt pole tunnet, et oleksin ilma võitluseta alla andnud.
Thats my girl!
22.05.2013
Esimene pilt väikesest täpikesest :)
Esimesi naeratusi (haiglas)
Issi oma tütrega :)
