Sünnilugu (pikk ja detailne, nõrganärvilistele ei soovita :D )

Punasega märkmed juures, on tehtud mehe poolt. Avastasin seda alles nüüd, kui loo uuesti läbi lugesin :)


Panen kirja meie väikese neiu sünniloo.

Tähtajaks oli pandud 25.05.2013 :) Esimesel lapsel (ka tüdruk) on sünnipäev 14.05 ja mehel 27.05. Olime päris kindlad, et emmal-kummal neist päevadest otsustab ka uus ilmakodanik sündida.
14.05 seda ei juhtunud, 25.05 seda ka ei juhtunud ja 27.05(esmaspäev) hommikul ei olnud mul muud häda, kui ülimalt paistes jalad ja käed. Helistasin oma ämmaemandale ja uurisin, et äkki peaks minema ennast näitama ja tema arvas sama. Kirjutas saatekirja, mille jättis mulle EMO-sse (lisas ka veel, et kui tuled, siis mine võta saatekiri, aga et nad seal kindlasti teevad alguses suuri silmi ja ei saa aru, millest ma räägin, aga et andku ma neile 5minutit aega, küll nad toibuvad).
Läksin EMO-sse ja ütlesin oma nime ja lisasin, et mu ämmaemand jättis mulle saatekirja siia, et pean minema sünnitusosakonda näitama ennast. Sealne tädi vaatas mulle üllatunult otsa, tõstis laual pabereid ühest hunnikust teise ja küsis mu käest, et aga kas teil saatekiri on kaasas :P
Seletasin uuesti, mille peale mind ooteruumi saadeti ja kus ma istusin u. 10 minutit. Siis toodi saatekiri ja saadeti sünnieelsesse osakonda :)
Tuligi välja, et vererõhk kõrge ja vesi kehas kinni. Jäeti sisse ja öeldi, et 5 päeva miinimum. Arst vaatas mu läbi ja ütles, et sünnitaja parameetreid mul küll pole. Emakakael 5cm pikk ja täiesti toores ja lapse pea olevat väga üleval olnud. Tegi ka ultraheli ja selgus, et laps suur ja platsenta küpsusaste 0. Lapse ennustatavaks kaaluks 4700g. Küsis kuidas mul esimene sünnitus läks ja kui kuulis, et esimene laps 3800g kaalus ja õlgadega kinni jäi ning emakakael ei avanenud ja lõpptulemuseks rebenenud emakakael ning lapsel rangluumurd, siis küsis kohe, et kas ma tahan ise sünnitada või soovin keisrit.
Ma terve see 9 kuud olin ikkagi valmistunud selleks, et seekordne sünnitus läheb paremini kui esimene, kuigi 9aastat oli esimesest möödas ja räägitakse, et kui 10a on sünnituste vahe, siis võib lugeda keha jaoks järgmist sünnitust, kui esimest.
Nii ma siis vastasingi, et ma mõtlen selle üle. Arst ütles veel, et paari päeva pärast teeb uue mõõtmise ja kui saab ikka nii suured mõõdud, siis arvatavasti tuleb keiser.
Terve päeva ja ka järgmise tundsin ma koguaeg, et olen endas pettunud, et ei saagi ise sünnitada.
Järgmine mõõtmine tehti ülejärgmine päev, kus alguses sai arst lapse kaaluks 4900g, mille peale ta ütles, et nüüd keerame resolutsiooni minimaalse peale ja mõõdame kõige väiksema võimaliku kaalu. Selleks kaaluks sai ta 4200g. Rõõmustavaks sõnumiks oli see, et platsenta küpsusaste oli 2. Läbivaatusel selgus aga, et emakakael ikka 5cm pikk ja ei mingeid muutusi.
Küsis mu käest uuesti, et kas ma soovin siis keisrit. Vastasin, et ma ei tea, eriti nagu ei tahaks, aga samas arsti jutt hirmutas mind natuke ära. Seega leppisime kokku, et kui sünnitegevus ise pihta ei hakka, siis laupäeval lähen ma esilekutsumise saatelehega koju ja kõigepealt ikka käivitatakse sünnitegevus ja kui sünnitegevuse käigus selgub, et emakakael ikkagi ei avane, siis pannakse kiirendamiseks tilk üles ja kui sellest ka abi ei ole, siis tuleb erakorraline keiser. Selle variandiga oli mul kergem leppida, kui sellega, et ilma ise proovimata kohe ennast lõikuda lasen.
Reede hommikul nuiasin arsti käest koju :) Ütles, et laseb mu koju, aga et laup. hommikul kl 10 tulgu ma veel süsti saama (seda mis vedelikku kehast välja ajab). Tegi veel viimase läbivaatuse ja üllatus-üllatus, emakakael ikka 5cm pikk .... aga juba pidavat natuke pehmem olema, aga lapsel pea ikka väga kõrgel.
Jõudsin koju u. kella 12paiku. Meest kodus ei olnud, ta oli see päev just Tallinnas haiglas tilka saamas.( Mitte, et ma mingi sitt mees olen vaid lihtsalt haiguse pärast pidin minema sinna.)
Istusin diivanile, panin saatekirja (05.06 kuupäevaga) kõhule ja ütlesin, et nohhhh... kas sinule ka see ähvarduskiri kuidagi mõjub?! Ma olen ikka lugenud, et kui esilekutsumisele saatekiri on kätte antud, siis on kohe varsti ise sünnitegevus alanud.
Ja uskuge või mitte, alates kella 13.10 hakkasin ma tuhude vahesid märkima. Alguses olid need valutud ja siis hakkas päevade moodi valu tunda andma. Helistasin ka mehele ja ütlesin, et kui veab, siis täna äkki läheb asjaks. Tuhude vahed olid regulaarselt 4-6minutit. Kella 16 paiku otsustasin, et lähen käin dushi all ja mõnulen vannis ja kui on libakad, siis ju lähevad üle. Mees juba liikus kodu poole ja kõik tundus hästi sujuvat. Sain vannis 30min olla, kui tuhud läksid valusaks ja vahed kohe 2minuti tagant nagu kellavärk. Olin veel 30min vannis ja rohkem ei julgenud, mõtlesin, et ikkagi teine sünnitus ja äkki seekord juhtub ime :)
Tulin vannist välja ja tuhud hakkasid uuesti 4-5minuti tagant käima, aga koguaeg ikka valusamad ja valusamad. Siis hakkas ka limakork eemalduma. See, mis ma esimese sünnitegevuse alates nägin, oli selle korraga võrreldes köömes.
Vahepeal tuli mees koju ja uuris, mis seis on. Kuna tal oli esmaspäeval sünnipäev, siis olime otsustanud seda reedel tema vanemate juures pidada, kuhu olid kutsutud ka külalised (ühega neist tuli ta Tallinnast koju). Ütlesin, et mingu aga vanemate juurde, aga mina sinna küll tulema ei hakka. Kodus mugavam valutada ja keskenduda.
Umbes kella 18 paiku helistasin ma sünnitusosakonda ja kuna seal mu olukorraga olid kõik tuttavad, siis valveämmakas ütles, et tulgu ma kohale, kui veed hakkavad tulema või kui valud juba täiesti väljakannatamatuks muutuvad.
Kella 20.30 paiku tundsin, et nüüd tuli küll kohe mulinaga välja midagi, aga kuna side oli all, siis ma ei saanud aru, kui palju seda tuli ja mis asi see oli. Mõtlesin, et valud on ka juba sellised, mis puhuma võtavad ja äkki olidki veed. Helistasin mehele ja sõitsime haiglasse, sinna jõudsime umbes kella 21ks.
Õnneks polnud mul vaja mingeid pabereid enam täitma hakata, kuna haiguslugu oli veel lahtine.
Sünnitustuppa jõudes nägin esimese asjana suurt seinakella ja mõtlesin, et ei tea kas sellest saab täna minu sõber või vaenlane. Siis sättisime ennast kenasti sisse. Panin oma telefonist muusika mängima (Dagö, Ursula, Jäääär jms) ja tundsime ennast mugavalt.
Seejärel tuli valvearst ja vaatas mu üle. Ütles, et emakakael 1.5cm pikk ja 1cm avatud. Ja ütles, et võrreldes sellega, et hommikul oli veel 5cm pikk, siis on väga hästi lühenenud. See andis kõvasti lootust, et kõik läheb hästi ja kiiremini kui esimene kord (siis läks 18h). Aga see, mis mulises ei olnud mitte lootevesi vaid limakork.
Saatsin mehe paariks tunniks minema, sest nii kiiresti ju ei juhtu midagi. Ei juhtunudki. Mees tuli tagasi veel enne, kui maist juuni sai :) Saatsin ta magama umbes kella 1 paiku, sest mis kasu mul pärast temast on, kui ta sama väsinud nagu mina. Teadmine, et ta on seal samas oli mu jaoks piisav.
Järgmisel läbivaatusel oli avatus ainult 2cm. KTG näitas aga emakategevust lausa üle 100%. Tuhud olid regulaarselt 1-2minuti tagant ja nii terve öö. Hingasin koguaeg ilusti ja puhusin nabasse, aeg lendas kiiresti, ei saanud arugi kui kell oli juba 5 hommikul ja uuesti läbivaatust tuldi tegema - avatus selle valutamise peale oli tulnud juurde kõigest 0,5cm ehk avatust kokku oli ainult 2.5cm ja emakakael peaaegu lame. Siis tehti topelt annus No-Spa süsti tuharalihasesse ja öeldi, et see aitab emakakaelal lõõgastuda ja aitab avanemisele kaasa.
Selleks ajaks olin ma päris väsinud, sest viimati ärkasin ma reede hommikul kell 6 ja nüüd oli juba laupäeva hommik kell 5. Üritasin iga tuhu vahel silma kinni lasta, aga see ei õnnestunud kuidagi. Siis teatati, et käigu ma nii tihti dushi all, kui võimalik, sest hommikul kell 8 võetakse haiglas vesi ära (haigla ümber remonditööd). Seega minu unistus vannis valutada sai kohe otsa. Lasime endale topsidesse vett ka nii palju, kui seal topse oli, et pärast ikka juua oleks. Kes seda ette teadis, et haiglas vesi otsa saab, siis oleks kodust pudeliga vett kaasa võtnud :)
Kell 7 oli avatus ikka veel 2.5cm. Siis olin ma ikka päris läbi juba. Küsisin, et äkki nüüd paneks tilka või teeks miskit, mis kiiremini lõpuni aitaks. Ise tatsasin ma terve öö ringi, voodis olin ainult siis, kui KTG peale pandi. Tööl oli Tallinnast keegi valvearst, nime ei mäleta. Ta ütles, et on minu looga tutvunud ja et nad ootavad ikka nii kaua, kuni veed tulevad ja vaatavad siis edasi, kuidas emakakael avanema hakkab.
Ausõna see ei andnud mulle mitte mingisugust entusiasmi ega optimismi juurde. Esimese sünnituse ajal mul veed ise ei tulnudki, need tehti lõpuks lahti (siis kui olin valutanud 16h). Seekord olin plaani võtnud, et ei lase veekotti katki teha. Tahtsin, et kõik võimalikult loomulikult läheks, aga kuues meel tundis, et seekord need veed ka ise tulema ei hakka.
Midagi imelikku panin ma enda keha juures tähele küll. Tuhude ajal ma enamasti kasutasin järi (ka siis kui dushi all olin) ja tuhu ajal laps surus täpselt põiele, nii et tilkusin põrandale. Mees nii tubli, käis ja koristas koguaeg ... ma muudkui aga vabandasin :P Arst küsis, et kas ma olen kindel, et need veed ei ole, ütlesin, et täiesti kindel, et tunnen kuidas põiele surub. Kontrollis igaksjuhuks üle ja tõesti veekott oli terve. Ütles veel, et ma peaks vetsus käima ja põie tühjaks laskma. Ma räägin, et mul on põis täiesti tühi, kui pissile lähen, siis ei tule tilkagi välja, aga tuhu ajal surub miskit põiele. Seda ma esimesest sünnitusest küll ei mäletanud.
Sünnituskäigu juurde tagasitulles - viimane läbivaatus oli kell 7 (mees kutsus minu palve peale), siis oli avatus 2.5cm ja järgmine läbivaatus tehti kell 9 (taaskord mees kutsus minu palve peale), siis oli avatus ikka 2.5cm. Arst ja ämmaemand tulid 9.30 (tegelikult mees kutsus minu palve peale) tagasi ja ütlesid, et otsustasid, et teevad veekoti ise katki, et natukenegi asjade kulgu kiirendada. Nad arvasid, et äkki veekott takistab tital pea allalaskumist, sest tita pea olevat ikka väga kõrgel olnud. Saab veekoti eest ära, siis pea laskub alla ja hakkab emakakaelale suruma ja see aitab avanemisele kaasa. Olin sellega nõus, sest olin juba tõesti väsinud, samas tuli kohe meelde see, et nüüd valud lähevad kõrvetavalt valusaks ja ma pean koguaeg KTG aparaadi küljes olema ja poolistuvas/poollamavas asendis.
Ja tõesti valud läksid väga põletavaks, aga suutsin siiski need kenasti ülehingata ja mitte karjuma hakata. Vahepeal vaatasin, et mehel olid silmad märjad. Küsisin, et kas sa nutad? Ta ütles, et ei-ei ... sodi läks silma :) (no ja oligi sodi silmas, ümber haigla ju ehitustööd). Siis tuli endal ka pisar silma kohe.
Vahepeal oli personali vahetus ja uus arst tuli mind ka kohe vaatama ja ütles, et lasevad mul tund aega valutada ja siis kontrollivad uuesti emakakaela. See tund aega tundus terve igavik seal voodis olles. Lõpuks oli tund täis, aga arsti mitte kuskil. Siis läks mees teda otsima. Öeldi, et väga hea, et otsima tulite, sest neil oli korraga 3 sünnitust käimas ja personali puudus. Tuhu ajal ta kontrollis avatust ja seda, kuidas beebi pea liigub. Kotrollis ära, tõusis sõnagi lausumata püsti, kõndis sünnitustoast välja ja tuli selle eelmise arstiga koos tagasi, siis katsus tema ka uuesti ja öeldi, et see beebi ise ei sünni, kuna ta pea ei liigu tuhu ajal mitte grammi võrdki allapoole.
Seda tundsin ma ise ka. Esimesest sünnitusest mäletan, et kui veed olid lahti tehtud ja tuhu tuli, siis pressis keha last allapoole. Seekord tita pressis pepuga täiesti mulle ülesse ribidesse, nii et pidin käega peput allapoole suruma, sest ma ei saanud korralikult õhku sisse tõmmata. Ta surus nii kõvasti kopsudele, et lausa valus oli tuhu ajal hingata.
Siis hakkas neil kiire. Mees täitis mu eest mingi akneedi ära, mina panin ainult allkirju ja olin kõigega nõus. (sa oled rämedalt võlgu nüüd mulle)
Kuna mu keha oli nii paistes, siis ei saadud kanüüli sisse. Veeni lihtsalt ei olnud näha. Neljandal torkamisel lõpuks sai selle suure kanüüli veeni (koju saades oli mu kätel kokku 14auku :).
Teel opisaali (voodiga sõidutati, tilk oli ka küljes juba) tundsin, et need tuhud pole küll tuhude moodi enam, täiesti pressima ajas. Ütlesin ka arstile, et need on küll nüüd pressid. Arst ütles, et proovigu ma neid ikka üle hingata, et tita ei saa ise välja. Jõudsime opisaali 11.20 seal tundus, et aeg venib täiega. Väga raske oli seal laual külili asendis olla ja presse üle hingata. Esimesest korrast mälean, et presside ajal valu enam justkui ei olnudki, aga praegu pressis titat nii valesti vaagnasse, et see valu oli lihtsalt talumatu. Uhhhhhh hingamine läks üle huuuuuuuu hingamiseks ja see uuuu lõpp läks ikka päris kõrgeks.... ajas vahepeal noore (meesterahvas) anestesioloogi lausa naerma. Aga see hetk oli mul ausaltöeldes täiesti kama2, kas ta naerab, viskab hundirattaid või jookseb püksata saalis ringi, peaasi et ta kiiresti toimetaks.
Lõpuks siis ütles, et nüüd olge paigal, teen teile seljasüstiks ettevalmistava tuimestussüsti, aga see on hästi kibe süst. Tegi selle süsti ära ja ausõna ma isegi ei tundnud seda süsti, ütlesin ka, et Te vist pole sünnitusvalusi tundud, kui selle kohta kibe ütlete. Siis pidi ootama, kuni see tuimestus mõjuma hakkas. Tundsin juba kuidas uus press peale tuleb ja kuidas anestesioloog mööda selgroolülisid õiget kohta otsib ja mulle samal ajal räägiti, et pean olema hästi kõverasse tõmmatuna täiesti paigal. Põlved vastu kõhtu ja lõug vastu rinda. Kohati tundus, et olen õudusunenäkku sattunud.
Lõpuks tehti see seljasüst ära ja anestesioloog küsis, et kas tunnen, et jalad hakkavad soojaks minema. Jah, tundsin küll. Seejärel keerati mind selili ja siis tundsin kuidas kõik valud hakkasid ära kaduma. Issakene kui lõõgastav see oli, samas peas oli koguaeg mõte, et tehke nüüd ruttu, et lapsega kõik ikka korras oleks. Arst küsis, et kuidas ma nüüd ennast tunnen, vastasin, et nüüd võime tantsima minna. Valu oli kadunud ja tundsin kuidas väsimus võimust võtab.
Kui kõik oli valmis seatud ja mees mu kõrval istus oli kell 11.48.
Peale 20h valutamist, 01.06.2013 kell 11.55 tõsteti meie preili sinise lina tagant välja. 4280g ja 53cm. Isa saadeti temaga kaasa ja mind hakati kokku traageldama. Jäin niimoodi seal laual magama, et 2x suutsin ennast üles ehmatada. Lõpuks kui palatisse sõidutati, siis mees ootas lapsega juba seal ees ja sain tütre kohe rinnale panna.
Arst ütles, et sellel neiul polnud plaaniski ise sündida, kuna ta oli täiesti vale nurga all ja sealt oleks tal võimatu olnud korralikult vaagnasse laskuda.
Haiglas olime veel 5 päeva, sain antibiootikumi (põletik oli veres) ja tilkasid (tursete pärast). Teisel päeval olin juba jalul ja tatsasin ringi, sest voodis oli lausa piin olla. Seal ei saanud ennast absoluutselt liigutada, haava valu oli kohutav. Aga enesetunne oli küll väga sant, oleks nagu rongi alla jäänud (ma küll ei tea, mis tunne see on, aga usun, et sarnane sellele, kuidas ma ennast peale kõike seda tundsin).
Sain endale veel seljasüstist tüsistuse ka. Meeletu peavalu ja kange turi. Arst ütles, et see on sellest tingitud, et seljasüsti nõela august on seljanärvi vedelikku välja immitsenud ja see põhjustabki need vaevused. Seda juhtub harva, aga ju siis oli ettenähtud, et minuga nii läheb ... üllatus-üllatus :)
Personal oli super ja olen väga rahul, et ma ei otsustanud kohe keisri kasuks. Nüüd ma tean, et mina andsin endast kõik, et tita saaks ise sündida, aga ju see siis ei pidanud nii minema. Keisri arm on suur ja kõrgel, aga oma tütre pärast võiks neid arme mul lausa mitu olla :) Aga vähemalt pole tunnet, et oleksin ilma võitluseta alla andnud.

Thats my girl! 

22.05.2013

Esimene pilt väikesest täpikesest :)

Esimesi naeratusi (haiglas)

 Esimest korda kodus omas voodis 05.06.2013

 Peale söömist. Söömine väsitab ikka ära küll :)

 Issi oma tütrega :)

Ja päriselt mu jalad on sellised :D

Mitte sellised:

Raseduse kulg :)

Nagu näha, siis unustasingi vahepeal täitsa ära, et mul blogi olemas on :))

Nüüd on juba aeg nii kaugel, et meie väikesest täpikesest on saanud peaaegu 6kuune väike juntsu :)
Viimase postituse järjeks:
Rasedus kulges rahulikult edasi ja maikuu lähenedes hakkas närv kasvama. Vahepeal sai oma hirmudest isegi NaisteLehte kirjutatud (oli vist sellise pealkirjaga ajakiri :P ). Foorumis oli üleskutse, et kirjutage oma hirmudest sünnituse ees. Pigem oli see vist nii, et emalt tütrele ülekantud sünnitushirmud vms. No igatahes kirjutasin ma sinna ka loo ja see sai täiesti avalikustatud.
Tähtaegu oli pandud päris erinevalt. Esimene tähtaeg oli 8.mai (äia sünnipäev), aga no loomulikult mitte kui midagi. Teine tähtaeg oli pandud 14mai (vanema tütre sünnipäev) ja no ka ei toimunud mitte kui midagi. Siis oli tähtaegu veel 25.05 ja 27.05 (mehe sünnipäev) ja kõige viimane tähtaeg oli pandud 01.06.2013. Kui see 27.05 kätte jõudis, siis ei olnud mul küll mitte mingit muud tunnet, kui et ma lihtsalt lähen lõhki. Hommikul ärgates olin ma lihtsalt niiiiiiiiiiiiiii paistes ja tunne oli selline, et kohe käib pauk.

Need olid minu jalad! :O

Järge saab lugeda mu sünnitusloost :)

Lõpuks jaksu ka teine postitus kirja panna!

Peale arstil käimist oli ikka veel selline "on ja ei ole" raseda tunne. Kuna testil nagu oleks olnud 2 triipu, aga arst 100% ju ei kinnitanud midagi. Igatahes järgmine arsti visiit oli mul 17.10.
Kahjuks sinnamaani kõik päris rahulikult ei läinud.
Vahepeal jäi mees haigeks - kohe ikka päris tõsiselt haigeks. Perearst saatis ta Tallinnasse haiglasse ja muretsemiseks oli põhjuseid küllaga. Tervis jõudis tal nii kehvaks minna, et isegi intensiivis pidi olema. Tilguti oli 24/7 küljes ja kõige hirmutavam oli see, et arstid ei saanud ka aru, mis toimub, miks haigus ravile ei allu.
Laupäeval (06.10.2012)  käisime tütrega (8a.) mehel haiglas külas. Päris raske oli nuttu tagasi hoida ja muretut meelt teeselda. Seal vetsus avastasin, et määrib. Nädalaid oli siis päevade järgi täpselt 7nädalat. Seal haiglas naistearsti ei ole ning pidin sõitma ITK-sse erakorralisse kontrolli. Seal arst ütles, et teil on seen ja sellepärast määrib. Selle diagnoosi pani ta silma järgi, endal küll mingeid seene vaevusi polnud. Kirjutas välja ravi ja ütles, et käigu ma enda arsti juures ka. Küll aga rahustasid ultrahelis nähtud väikese ime südamelöögid mind maha, nüüd oli ikka 100% kindel, et ma olen kohe täitsa rase :)
 Esmaspäeval helistasin enda arstile ja küsisin üle, et kas ta ka mind näha tahab ja et kas ma selle ravikuuri ikka pean läbi tegema. Sealt öeldi, et tehke aga ravikuur läbi ja näeme 17.10.
Tegin ravikuuri läbi, määrimist ei olnud.
Vahepeal pandi mehele õige diagnoos ja näidud hakkasid paremuse poole minema. See oli väga väga hea uudis :) SUPER!
Mees sai koju reedel (12.10.2012). Ma olin tööl see päev ja niiii hea oli koju minna, kui mees seal ees ootas. Ta oli ju olnud üle 3 nädala haiglas. Aga juba varahommikul olime me uuesti kohaliku haigla traumapunktis. Sest mehel olid tugevad valud rinnus, hingata oli valus ja pikali ei saanud üldse olla. Sai tilgutist valuvaigistit ja vaikselt läks paremaks. Saime enne kella 6 koju, sain veel natuke magada ja siis pidin tööle minema. Seda küll nüüd mitte päris rahuliku südamega, sest ei teadnud ju täpselt, millest need valud tingitud olid. Rohtude kogused, mis mees võtma pidi olid alguses ikka hirmuäratavad, hommikul kohe 17tabletti sisse süüa on ikka väga palju - liiga palju ühe noore inimese jaoks. Laupäev sai kuidagi tööl ära oldud ja ei jõudnud ära oodata, millal juba koju saaks. Pühapäeva hommikul vetsus käies avastasin, et jälle määrib. Sõitsin kohe traumapunkti ja pandi haiglasse sisse. Voodirezhiimile ja jälgimisele. Siis oli rasedus 8+1nädala kaugusel.
Arst tegi ultraheli ja avastas, et emakas on hematoom (verevalum) ja sellepärast ka määrib. Seletas veel, et igasugune vereeritus ja määrimine on reaalne raseduse katkemise oht. Sain peale rasedust toetavad ravimid ja jäin haiglasse.
See oli eriti raske, kuna mees just sai koju ja nüüd mina pean haiglas olema. Aga siis oli kõige tähtsam, et rasedus kenasti püsima jääks ja kodus oleks ikka olnud ringi tatsamist. Haiglas oli minu marsruut wc ja voodi vahel.
Meil oli ämmale sünnipäevaks üllatus plaanis, et kingime ühe toreda pildi raami sees:

 

Ja siis üks tore kudumite ajakiri.

Aga kuna nüüd selline asi juhtus, siis said nad muidugi enne sünnipäeva teada ja ilma meie üllatuseta. No muidugi see oli neile ka väga tore üllatus, et me saame beebi, aga oleks tahtnud teistmoodi teada anda.

Haiglast sain koju kolmapäeval. Ja kuna suurem laps ikka küsis, et mis viga oli ja miks emme haiglas oli, siis otsustasime, et räägime temale ka.

Mul oli üks utlrahelipilt, kus oli tegelikult ainult väike täpike näha. Näitasime talle seda pilti ja seletasime, et näed, see pilt on tehtud 1.5nädalat tagasi, siis see täpike oli nii väike, aga nüüd see sama täpike on kasvanud juba palju suuremaks. 

Tüdruk vaatas meile suurte silmadega otsa ja küsis, et aga miks te mulle seda räägite? :D 

Ütlesin siis, et see täpike on emme kõhus ja et sellest täpikesest võib saada talle kas õde või vend. Aga et praegu tita veel ei tea, kas ta on valmis tulema. Kellelegi veel rääkida ei tohi, aga kui on juba kindel, et tita tahab meie juurde tulla, siis võib teistele ka rääkida. 

Vahepeal läks kõik rahulikult, olin haiguslehel 2.5nädalat ja peale seda võtsin ka oma puhkuse välja. Vahepeal vahetasin ka arsti. Kuna see arst kelle juures ma käisin, ei teadnud isegi, mis nädalatel tehakse kuklavoldi ultraheliuuringut. Ja saatekirja tema ka Tallinnasse ei andnud - ütles, et see on oma finantseeringuga teostatav uuring.

Teine arst kirjutas aga kohe saatekirja ja ultraheliuuringule saime aja  15.novembriks Pelgulinna sünnitusmajja. 

Seal käisime kõik koos - mees ja laps olid ka kaasas. See oli tore kogemus, siis oli tita juba piisavalt suur ja oli tore vaadata kuidas ta kõhus siputas. Kõik näidud olid korras ja järgmisel hommikul käisin oma ämmaemanda juures verd andmas. Ka vereanalüüs oli korras. Nüüd võisime kergemalt hingata ja rõõmuga kõigile tuttavatele ka teada anda, et me saame lapse :)

 Esimesi liigutusi tundsin 15+5nädalal. Oli täitsa tuttav koputus :) 

Detsembris tehti ka tripletest, mis oli kenasti korras. Jaanuari alguses käisime kohalikus looteanatoomia utlrahelis - see kogemus oli ikka päris shokeeriv. "Ooteruumis" tehti remonti ja seal ei olnud mingit kilet ees, mis hoiaks ehitustolmu eemale. Pidin omal kopsud välja köhima. Lõpuks kui kabinetti saime ja lauale hakkasin heitma, siis ehmatasin uuesti, kuna see laud seal logises ja tekkis tunne, et kukub kohe kohe kokku. Lisaks istus veel arst ka sama laua peale. Aparaat oli nii kehva, et mitte kui midagi aru ei saanud - mõõdeti ainult reieluu pikkus, pea läbimõõt ja kui ülahuule kohta küsisin, siis vaatas selle ka üle. Vastus oli, et kõik on OK!

Sellega me muidugi rahule ei jäänud. Koju jõudes panin kohe Tallinnasse dr. Shoisi juurde aja kirja. Seal käisime 17.01.13 kuupäeval. 

Ja minu 99.9% sisetunne oli 100% VALE!

Mina arvasin kindlasti, et tulemas on poiss, aga nagu selgus, siis tegu hoopis TÜDRUKUGA :D
Väga vahva! Ämm ja äi olid ka kohe täitsa õnnejunnis :P Ämm ütles, et nende suguvõssa pole juba 30aastat ühtegi tüdukut sündinud, et oli ka tagumine aeg.
Eriti lahe oli see, et kui uh-s pilt ekraanile ilmus, siis olid tüdrukul varbad suus. Ja need võeti kohe suust välja :D Dr. veel küsis, et kas nägite jah, meie et mida? Ta siis keris tagasi ja näitas mitu korda, kuidas varbad suust kähku välja võeti :D
Hihiii.. nii armas!
Lapse kaaluks praegu 483grammi. Shois ütles, et arvutuste järgi on ta 17% suurema kaaluga, kui nädalate järgi olema peaks. Ütles, et ema on toitmisega head tööd teinud :P 

Selline on minu kõhukasvamise tempo ja ühtlasi võib ka näha, et tagumik hoiab kenasti tasakaalu. Kõht kasvab, peab tagumik ka kasvama :))

Teise postituse kohta päris tubli! 

Teen endale pai :)

Päris esimene blogi postitus :)

Minu päris esimene blogi :D
Weird! Pole ju päevikut pidanud ega miskit ja nüüd siis lähen nii popi asjaga kaasa nagu BLOGIMINE ... eks siis ole näha, mis sellest välja tuleb - kas ülehomme ka meeles on, et ma blogija olen :P hihi.

Igatahes, see millest kirjutada kavatsen, on meie teekonnast 2013.aasta maikuusse.
Miks see meie jaoks nii oluline on?
Kõik sai alguse 2012aasta maikuust, kui mehe sõbral sündis poeg. 2mai 2012 :)
Ega me siis mõlemad vaikides vaatasime seda pisikest - helimus silmis. Aga ega me veel omi mõtteid kõva häälega välja ei öelnud.
Ise ma mõtlesin küll, et kui imeline tunne see on, kui palju rõõmu sellisest väikesest imest on ja kui suureks see väike ime kasvab. Meil juba on üks selline väike ime, ta on juba 8aastaseks kasvanud :)
 Aga mehe silmist võisin välja lugeda ka väikest hirmu, kuna temal päris OMA ENDA väikest imet veel olemas ei ole ja kuna seda tähtsat otsust on koguaeg edasilükatud, siis küllap sellega hirm vastutuse ees on koguaeg kasvanud.
Aga mai lõpus - peale mehe sünnipäeva (27.05), kui me maalt koju sõitsime ja autos imelik vaikus oli, küsisin, et mis ta arvab, kui jätaks beebipillid ära :)
Mees nagu midagi ei vastanudki, suu kiskus muigele ja näppudel loeti kiiresti üheksani :D
Ma küsisin, et mis sa arvutad seal. Muidugi ma sain aru, mida ta arvutas :) Aga tahtsin ju tema käest ka kuulda. Vastus oli "Ah ei midagi" - endal suu kõrvuni peas :P
Ma siis ütlesin, et ega see asi nüüd nii kiiresti ka ei käi, et tore oleks kui sünniks suvel.

Selleks korraks jäi see teema sinnapaika.
Mingi aeg läks mööda ja ükskord mees lihtsalt tühja kohapealt teatas, et jah, ma mõtlesin, et võiks need pillid ära jätta küll!
Arvutasin kohe välja kõik päevade toimumised ja ovulatsiooni(OV) arvatavad ajad ja seda siis kohe peaaegu aasta lõpuni :P Hahah...
Esimene kuu möödas ja päevad hakkasid täiesti õigel ajal ...
Teine kuu möödas, päevad jäid 2-3päeva hiljaks, see tähendas seda, et OV ajad oli vaja kõik ringi arvutada. Augustis jäid päevad juba 5päeva hiljaks .... nähh - pettumus oli jälle kahekordne.
Pidin jälle kõike ringi hakkama arvutama, see ajas kõik segamini. Ja kuna mees pidi kaugtööl hakkama käima, nii et nädala sees teda üldse kodus polnud, tuli reede õhtul ja läks esmaspäeva hommikul, siis mõtlesin, et ah las siis jääb praegu! Ootame niikaua ära kuni see kaugtöö läbi saab.

15.september pidid päevad hakkama aga ei hakanud, siis mõtlesin korraks, et äkki, aga siis rahustasin kiiresti maha ennast, et viimased korrad on need päevad tulnud siis kui ise heaks arvavad.
Ootasin siis kuni 18ndani. Siis läksin ostsin apteegist kohe 3rasedustesti :P
Mees läks seekord teisip. (18.sept) hommikul tööle. Siis lippasingi kohe apteeki ja kiiresti koju tagasi. Tegin esimese testi ja jäin siis seda 5minutit ootama. Ja poole ootamise pealt tuli mees koju tagasi ... ehmatasin kohe ära :D test lendas köögi aknalauale - rätik ruttu peale :P selline surin oli sees kohe.
Mees tuli kööki, ma tegin nägu, et koristan - kusjuures ise ka ei tea, mille peale ma nii ehmatasin :D
Nagu oleks vargusega vahele jäänud. Igatahes, mees hakkas käsi pesema, ma tormasin ruttu teise tuppa uut köögirätikut tooma, et ta jumala eest nüüd seda aknalaualt ei võtaks :P
Andsin talle ruttu selle rätiku pihku. Mees läks köögist välja, siis viskasin testi ruttu nõude kappi ... daaaa - täitsa totakas ikka :P
Kui mees ära läks, siis vaatasin testi ja see oli negatiivne. Väike pettumus jälle. Mõtlesin, et hea, et ta ei näinud, muidu oleks ilma asjata elevust tekitanud. Tegin kohe teise testi ka järgi - no äkki esimene oli rikkis vms :D Vahepeal läksin linna ja kui tagasi tulin, siis vaatasin neid mõlemaid teste, vaatasin kohe ikka hästi hoolega. Ja no nägin mõlemal testil ühte rammusat triipu (kontrolltriip) ja teist mega õrna triipu. Helistasin kohe enda günekoloogile. Mõltesin, et nagunii neil koguaeg pikad järjekorrad ja kui nädala pärast aja saab, siis on hea. Aga üllatus-üllatus telefonist küsiti, et täna kell 15 öeldi just aeg ära, kas see sobib. Võtsin selle pakkumise vastu.
 Siis tuli ootamatult sõbranna ka külla, jõime kohvi ja järsku panin talle need testid ninaalla ja küsisin, et on 2 triipu või ei ole. Tema arvas, et äkki ikka ei ole. Kui sõbrants ära läks, siis helistasin mehele ka. Ei mäletagi kuidas ma talle ütlesin. See oli miskit sellist, et tead ma lähen täna kell 15 arstile. Siis rääkisime mingitest muudest asjadest ja mees küsis, et oot aga mis sa sinna arstile lähed :)
Ültesin, et lähen naistearstile ja lasen läbivaatuse teha, et mul pidid muidu 4päeva tagasi päevad hakkama, aga pole hakanud ja et ta siis vaatab üle, äkki ei hakka päevi järgmised 9kuud :D
Ja edasi ma ei mäleta eriti midagi, tean, et mehel oli igatahes hea meel, aga mul miskipärast veri kõrvus kohises ja süda tahtis kurgust välja hüpata - õnnest ja samas natuke hirmutav oli ka.
Käisin arstil ära, vaatas ultraheliga(UH) aga midagi veel ei näinud, kuid ültes küll, et emakas näeb selline kenasti vooderdatud välja, et seal võib küll olla miskit.

Täna ma ei viitsi rohkem kirjutada ;)